Veel midagi lihtsat ja ilusat. Need käsitsivalmistatud klaashelmed on nii kaunid, et patt oleks neile midagi lisada. Sestap saidki nad külge vaid lihtsad, pikad haagid. Ning kui hoolega vaadata - helme sees on ka kullatis, väidetavalt 24k. Ilusad igatahes.
Esiteks nõudis Mia omale sellise helmega kaelakeed. Teiseks hakkasid need kõrvarõngad meeldima Liisale. Ma arvan, et tuleb need talle Itaaliasse järele saata :)
Mõnikord väänan ka mina lihtsalt helmele traadi taha, kuigi see tegelikult on igav ega sisalda endas ühtki mainimistväärt loomingulist hetke. Ainus asi - kui helmes ise on kuidagi huvitav või eriliselt ilus - siis on asjal jumet. Eks see maitse asi ole tegelikult...
Olgu, fooliumhelmeid ma armastan väga. Ja nauditav on tegelikult protsess ise - kui puhtalt õnnestub mõte vormi valada. Juhul kui tegemist on enama kui pelgalt rõngakeeramisega muidugi :)
Neid pusakeesid tegin ma siis päris mitmeid, mõnedki neist telliti tuttavate poolt kellelegi kingituseks ja nii mul polegi neist pilte. Olen palunud võimaluse korral kaasa võtta, et saaksin üles pildistada, sel viisil olen takkajärgi mõned pildile ka püüdnud, näiteks selle Kädile tehtud pusakee:
Kädi tahtis kindlasti seda šokolaadikarva niiti kasutada, nii otsisime selle juurde erinevaid värvilisi helmeid ja lõpuks jäime kirjute millefiori tükikeste juurde. Näpuotsaga veel briljantrohelisi seemnehelmeid ja hõbesisuga meekarvalisi ja... Tead, Kädi, ma oleks selle kee võinud lausa endale jätta! :P
Tegelikult sellest komplektist kõik algaski. Eks ma muidugi teismelisena ka üht-teist kokku nikerdasin, kuid see läheb pigem ealise iseärasuse alla :)
Ja kõrvarõngad:
Mai tegi kingitusele pakendi - kattis väikese klaaspurgi krakleevärvidega ning lakkis sinna peale salvrättidest rebitud roosiõisi. See taies vääriks täiesti omaette peatükki! Kahjuks ei ole sellest pilti, püüan esimesel võimalusel teha.
Sügis jõudis kätte ja tuli isu millegi "hooajalise" järele. Olin kunagi ostnud väikesed õunakujulised (keraamilised?) helmed, et nendest midagi ehk lastele teha. Nojah... Läks nii nagu alati, see tähendab, et algsest plaanist sai kiiresti mälestus ning valmis hoopis midagi muud:
Punakaspruunid seemnehelmed on pärit ühest katkisest ja hargnevast helmevööst, mille ostsin sümboolse hinna eest ühest taaskasutuspoest. Lahke tädike muudkui seletas, et näete, siit on katki ju... seda ei saa kanda... saate aru?! Ma vist ei mõjunud kuigi täiearulisena. Hm. Minu meelest peaks olema kasutatud asjade ost ümbertegemise tarvis ju üsna levinud?
Margitile heegeldasin sellise mummukee. Õigemini rändas see lihtsalt ühel imelisel nädalavahetusel hilissuvises Helsinkis minu kaelast tema kaela. Linnanmäki ja Seaworld ja puruväsinud ja paduõnnelikud lapsed... Traditsioon, mis kestab. Pildil on tegelikult koopia, mille hiljem endale tegin. Ja muide - Margiti originaalil on lisand, mida enam järele teha ei anna - Mia hambajäljed... Nüüdseks on need piimahambad juba ära tulnud, mistõttu samasugust hammustust enam ühelegi esemele teha ei saa :)
Ning ka mõnusate tigedate vanamuttidena istume me ikka ja jälle augustis kettkarussellile, et hoida käest kinni ja tunnetada väikese veinisurina ja mõnede muude igikestvate asjade jäävust...
Ühel ilusal augustikuu hommikul (peaaegu öösel mu personaalse ajaarvamise järgi) startisime Järvi eestvõttel Lahemaale seenele. Talle nimelt oli hinge läinud mu mõni aeg varem juhuslikult poetatud lause, et ma pole juba aastaid seenele saanud... No ja mis võiks olla mõnusam kui võileivad, tee- ja kohvitermosed, kummikud ja "suurematele suured panged, väiksematele väiksed panged"? Korralik seeneralli, kolm liitrit pohli, punased põsed ja piknik metsatee ääres? Ning seda kõike koos inimesega, kes on ühtaegu nii su parim sõber kui ka Lahemaa ekspert - kuidas kõlab?
Olgu-olgu, ta oli need helmed juba varem välja valinud :) Aga igatahes oli üks imetore päev ja tulus seenelkäik meil kõigil.
Need Swarovski lillekesed hõbetatud traadiga said tehtud Mai-Mirjamile. Lihtsad, armsad, väikesed, tütarlapselikud :)
Dianale tegin ma samasuguse käevõru kingituseks - on mul selline tohutult tore garderoobikaaslane :)
Kaelakee punumine Marellele äratas taas kolleegide tähelepanu ning kuna lapselapsel oli just sünnipäev tulemas, soovis Ülle "midagi samasugust aga õrna ja tütarlapselikku". Minul oli parajasti üks kena heleroosa helmesegu oma aega ootamas, nipet-näpet juurde ja - valmis selline komplekt...
Nende vidinate ülespildistamisega sai veel omajagu nalja. Mul enesel veel fotoaparaati ei olnud ning kuna ehete valmimise ja üleandmise vahele jäi aeg vaid loetud tundidena, olin päris nukker. Väljendasin oma pahameelt üsna häälekalt nii Facebooki kui messengeri kaudu ning oh imet - õige pea selgus, et hea, armas Anneli on kohe-kohe mu kodust mööda sõitmas ja suundub samuti linna poole ja fotokas on tal ka kaasas... Suurepärane! Niisiis korjas ta mu peale.
Eva Kristiina olla ka väga rahul olnud :)
Marelle on Mai hea sõbranna. Tema üheteistkümnendaks sünnipäevaks valis Mai välja erinevaid klaashelmeid - lihvituid, pressituid, millefiorisid - ja mina punusin neist sellise kee...
Sünnipäevalaps jäi väga rahule :)
Ükskord tegin ma endale sellise aasalise kee ja kõrvarõngad. Kuid siis rändasid nad hoopis Järvile sünnipäevakingiks. No mis teha, kui nii väga meeldisid :)
Säherdune roosakontsentraat tekitas nii mõneski vaatlejas küsimärke, mina aga jäin väga rahule. Kuuldavasti ka Janne :) Üles pildistas need komplektid aga sõber Janek. Tervitused Teile mõlemale!
Ühe sellise mummukee tegin otse iseendale. Esiteks tahtsin proovida mummudele erinevaid mustreid teha ning teiseks otsisin ilusat kasutusvõimalust hõbedase sisuga türkiissinistele seemnehelmestele. Ja niisugune ta tuligi...
Seda, et kombinatsioon patriootiliselt sinimustvalge sai, ütlesid mulle teised alles hiljem, ma ise ei osanud nii enne vaadatagi :) Tegelikult on see mustana mõjuv helmes hoopis "märg asfalt" või hematiit või midagi sarnast oma tooni poolest.
Tillukeste seemnehelmestega heegeldatud mummudest kaelakeesid tegin ma üsna mitu, näiteks selle, mille juures mulle eriti meeldivad need toscana helmed (värvitud sisuga), mis jätavad natuke nagu härmatanud mulje...
Helmestega heegeldatud mummud... mmm... Need merevaiguvärvi suured helmed tulid mu juurde ise: läksin ühel ilusal sügisepäeval "Kosmose" juures üle Pärnu maantee ning äkki märkasin ülekäigurajal miskit, mis sinna pilti justkui ei kuulunud - nagu murumunad või mingid... igatahes tekkis assotsiatsioon tillukeste helepruunide seentega :) Ning kui olin sest nutsakast üle astumas - see lebas trammirööpa SEES - kummardusin ja korjasin üles. Ausalt, ma ei saanud enne aru, millega tegemist, kui bussipeatuses oma leiu taskust välja harutasin. See oli Evita Peroni juuksekumm metallhelmeste, suurte pruunikate plasthelmeste ning nonde merevaiguvärvilistega. Järgmine tramm oleks selle sodiks sõitnud.
Heegeldatud mummude õpetuse leidsin kunagi "Isetegija" foorumist ning õele meisterdatud šokolaadikarva pusakee juurde tegin sellised kõrvarõngad...
Tegelikult on pildilolevad eksemplarid hoopis Mari omad :) Järelikult olen neid teinud rohkem kui ühe paari :)
