Suvel tegin iseendale ühe kena komplekti - kaelakee ja käevõru. Ammu olin oodanud, millal nende vaskse läikega helmeste juurde mõni hea mõte tuleb. Kuid nende ehetega oli üks naljakas lugu... Ei teagi, mida arvata. Igatahes kohe esimesel õhtul riputasin nad endale külge, nii rõõsa ja roosa... ja sain ka terve virna komplimente, mis mind muidugi rõõmustasid. Siis aga äkki ütles Kairi, et tema tahab nüüd seda keed endale. Kohe. Päriseks. Nüüd. Et temale sobivad veel paremini. Anna siia! Heh... sellega polnud ma arvestanud. Hirmsasti tahtsin ise kanda. Ja oi, kuidas me vaidlesime - naerulsui muidugi - ja kumbki ei andnud alla. Butterfly etenduse vahepaus on piisavalt pikk ka... Pakkusin, et tellin koju jõudes roosasid helmeid juurde ja teen temale samasuguse, kuid Kairi seisukoht oli, et SEESAMA kee ja kohe :) Ja - "ise tead!" ütles ta ka...
Aga mina ei andnud... Läksin hoopis õhtul jalutama ja päikseloojangut vaatama. Ning kui aeg oli sealmaal, et magamaminekuks ehted küljest võtta, ei olnud käevõru enam kusagil... Oh üllatust. Kuidas iganes ma mälulinti edasi-tagasi ei kerinud, ei suutnud ma meenutada, kus võis see küll kaduma minna või millal ta alles oli ja millal enam mitte... Otsisin küll läbi kogu oma teekonna sel õhtul, kuid kadunuks käevõru jäigi. Ja väga imelik tunne...Hiljem tegin omale lohutuseks kõrvarõngad. Kuid see pole see ;)
Käevõru, mida kandsin vaid ühe korra... Võite arvata, kuidas sõber Kairi reageeris :) Loomulikult võidurõõmsalt ja rahulolevalt ning: "ma ju ütlesin, sa oleks pidanud selle hoopis mulle andma!" Ja teate, mis? Ausalt öeldes ei anna see mulle siiani rahu... Imelik lugu algusest peale.
